Kuidas rasedus algab: spermi ja munaraku kohtumisest positiivse testini
Artikli kinnitanud:
Eesnimi Perkonnanimi
Ametinimetus
Asutuse / institutsiooni nimi
Artikkel avaldatud:
2. sept 2025
Ülevaade
Rasedaks jäämine on inimkehas toimuv keerukas ja hoolikalt koordineeritud protsess. Alates hetkest, mil sperm ja munarakk kohtuvad, peab kõik minema õigesti: viljastumine, rakkude jagunemine, implantatsioon emakas ja platsenta moodustumine. Hormoonid, geenid ja keha loomulikud „sõelumismehhanismid” töötavad koos, et kasvatada võimalust edukaks raseduseks. Kuna protsess on väga õrn, on ka varajased katkemised tavalised – sageli juhtub see enne, kui inimene üldse teab, et oli rase.
Samm 1: viljastumine – kui spermatosoid kohtub munarakuga
1. Kus viljastumine toimub
Viljastumine leiab tavaliselt aset munajuha laiendunud osas ehk ampullas. Just seal kohtub sperm (pärast seksi vabanenud seemnerakk) munarakuga, mis äsja munasarjast vabanes. Enne kui spermatosoid suudab munaraku viljastada, peab ta läbima protsessi nimega kapatsitatsioon, mis on justkui spermi „treening” naise kehas, mis muudab selle võimeliseks läbima munaraku kaitsekihid. (Georgadaki jt, 2016; Evans & Florman, 2002).
2. Kuidas spermatosoid sisse pääseb
Spermatosoid kasutab erilisi ensüüme ja tugevat liikumist, et läbida munarakku ümbritsev rakukiht (cumulus oophorus) ja seejärel tugev välimine kest (zona pellucida). Seejärel jõuab ta munaraku pinnani. (Yanagimachi, 2022; Trebichalská & Holubcová, 2020)
3. „Käepigistus“, mis lubab siseneda
Toimuma peab omamoodi molekulaarne „käepigistus“: spermatosoidi pinnal olev valk IZUMO1 seostub munaraku pinnal oleva retseptoriga JUNO. Kui see ühendus ei teki, siis viljastumist ei toimu. (Aydin jt, 2016; Ohto jt, 2016; Bianchi jt, 2022)
4. Sügoodi teke: uue elu esimene rakk
Kui spermatosoid on sisenenud, lõpetab munarakk oma viimase rakujagunemise ja mõlema vanema geneetiline materjal ühineb. Tekib uus üksikrakk ehk sügoot, millel on täielik DNA komplekt. (Ezoe jt, 2022; Coticchio jt, 2022)
5. Lisa spermatosoidide tõkestamineMunarakukest blokeerib kiiresti teiste spermatosoidide sisenemise, mida nimetatakse polüspermiatõkkeks. Ilma selleta embrüo õigesti ei areneks. (Bianchi & Wright, 2016; Ohto jt, 2016)
Samm 2: Raseduse kujunemine
Kui viljastumine on toimunud ja sügoot (uue elu esimene rakk) on tekkinud, algab järgmine etapp: raseduse kujundamine. Selle käigus liigub sügoot emaka poole, kinnitub emaka limaskesta sisse ja hakkab moodustama platsentat.
Etapp 1: varajased rakujagunemised ja blastotsüsti teke
Pärast viljastumist liigub sügoot mööda munajuha emaka suunas. Teel jaguneb ta korduvalt (mitoos). Kui ta umbes 5–6 päeva pärast viljastumist emakasse jõuab, on ta muutunud blastotsüstiks ehk väikeseks õõnsaks rakukeraks. Blastotsüsti sisemine rakumass areneb embrüoks ja välimine kiht areneb platsentaks.
Etapp 2: implantatsioon emaka limaskesta
Järgmisena peab blastotsüst emaka limaskesta sisse implanteeruma. See juhtub lühikese „implantatsiooni akna“ ajal, mil emakas on kõige vastuvõtlikum. Blastotsüst kinnitub esmalt emaka seinale ja seejärel tungib koesse, et luua ühendus ja hakata toitaineid saama. (McEvoy & Tetrokalashvili, 2019)
Etapp 3: emaka ettevalmistus embrüo toetamiseks
Koos implantatsiooniga toimub protsess nimega desidualiseerumine ehk emaka ettevalmistus embrüo toetamiseks. Siis muutuvad emaka limaskesta rakud eriliseks koeks, mis:
toidab ja toetab embrüot,
aitab reguleerida immuunsüsteemi, et see ei ründaks embrüot (sest selles on isa päritolu „võõrast“ DNA-d),
„sõelub“ embrüoid ja lükkab tagasi kehvema kvaliteediga embrüod. (Okada jt, 2018; Ng jt, 2020)
Etapp 4: platsenta arenemineKui embrüo areneb edasi, hakkab blastotsüsti välimisest kihist kujunema platsenta. Platsenta on ajutine elund, mis viib emalt lootele toitaineid ja hapnikku, eemaldab jääke ning eritab hormoone, mis aitavad rasedust hoida ja loote arengut toetada. (Gauster jt, 2022; Deng jt, 2021)
Kuidas rasedust tuvastatakse
Kui embrüo on edukalt emakasse implanteerunud, hakkab keha tootma hormooni nimega kooriongonadotropiin (hCG). Seda hormooni toodetakse ainult raseduse ajal ja enamik rasedusteste tuvastabki just hCG-d.
Testimiseks on kaks võimalust:
Kodused uriinitestid suudavad hCG-d tavaliselt tuvastada umbes 10–14 päeva pärast ovulatsiooni ehk enam-vähem siis, kui menstruatsioon peaks algama, aga jääb ära.
Vereanalüüsid (kliinikus) tuvastavad väiksemaid hCG koguseid ja võivad anda usaldusväärse tulemuse mõned päevad varem kui uriinitestid.
Positiivne test tähendab, et implantatsioon on tõenäoliselt toimunud ja keha on hakanud rasedust toetama. Väga varases järgus on siiski võimalikud valenegatiivsed tulemused (kui testida liiga vara) ning varased raseduse katkemised võivad ikkagi aset leida.
Miks iga viljastatud munarakk ei kasva beebiks: geneetika ja looduslik valik
Isegi kui spermatosoid viljastab munaraku, ei tähenda see veel kindlat rasedust. Tegelikult kaotatakse paljud viljastatud munarakud väga varakult ja sageli enne, kui inimene üldse teab, et oli rase. Tavaliselt on põhjuseks kas probleem embrüo kromosoomides (DNA-d kandev rakuosa) või see, et emakas pole sel hetkel valmis embrüot toetama. (Zinaman jt, 1996; Teklenburg jt, 2010)
Emaka limaskest toimib ka justkui bioloogilise filtrina: ta „kontrollib“, kas embrüo areneb normaalselt. Kui embrüo saadetud signaalid on nõrgad või ebatavalised, võib emakas selle enne implantatsiooni tagasi lükata. See on keha viis teha „kvaliteedikontrolli“ ja mitte lubada areneda embrüodel, mis tõenäoliselt ei kasvaks terveteks beebideks. (Brosens jt, 2022)
Mõnikord algab probleem veelgi varem, juba viljastumise ajal. Mõnel inimesel on geneetilisi mutatsioone, mis takistavad spermatosoidil ja munarakul õigesti ühinemast. Näiteks geeni WEE2 mutatsioon võib täielikult takistada nende kokku sulamist. Samuti peavad vahetult pärast viljastumist sperma ja munaraku DNA õigel hetkel kokku saama, sest kui ajastus on vale, siis embrüo ei püsi elus. (Sang jt, 2018; Coticchio jt, 2022)
Tänapäeval saavad arstid viljatusravi kliinikutes kasutada embrüote geneetilist testimist enne implantatsiooni. See aitab valida embrüod, millel on suurem tõenäosus edukaks arenguks, eriti kehavälise viljastamise (IVF) protseduuride puhul.
